Raudmees oli nii vana, et ta ei jõudnud enam ise silmapealin õlitada. Ta pidi alati abi otsima. Üks päev võttis ta suure otsa ja sõitis ja otsis kohalikku tädi, kes pidi talle mehaanikalaagrit õlitama. Ta õnnestus leida üks vana naine, kes tuli talle appi.
Kui ta oli õlitanud, ütles talle ta: „Okei, see on teie õnneks. Aga ma tahaksin tookord midagi küsida – mida mina saan?”
Raudmees vastas temale: „Häda, tädi, mul pole teile midagi anda. Ma pole siiani veel ühtki kolvi saanud.”
Naine neelas oma üllatuse ja vastas: „Okei, siis pöördume teie õnnitus poole. Kurat, see pole minu õnnitus, eks?”
Raudmees naeratas: „Muidugi on see minu õnnitus – mine ja tule tagasi kohe, sest ma tahan sulle anda minu viimase kolvi!”
Märksõnad: nali, naljad, õnn, mehaanikalaager, kolv, õnnitus.