Kuidas IKEA mööbel enda paika leidis?
Üks IKEA laud läks kohvikusse ning tundis end seal kohe koduselt. Ta ütles kelnerile: “Mind viige palun üles!”, ja kelner viis ta teisele korrusele. Tundes end juba veel mugavamalt, tellis laud endale klaasitäie veini ning otsustas rahulikult aega veeta.
Möödus paar päeva ning IKEA laual tekkis küsimus: “Kuidas ma aga tagasi leian?”. Kõndides ringi mööda kohvikut, palus ta abi teistelt laudadelt: “Kas keegi teab, kuidas ma ülesse saan?”. Aga lauategelased vaatasid teda imelikult ning vastasid: “Meie algtaseme lauad siin kohvikus ei oska nii mõtelda.”
Viimaks, täisusi joomisest ja muredest, pidas laud meeles üht salajast pooleljäänud plaani, mis ta IKEA katalogist oli õppinud. Ta võttis lauajalustest kaaslaste nõusolekul laua käest ning hüppas kõrge hoo pealt trepist alla, maandudes staarikokk Alumiinium-kokkujooksnudleidragisti korvisse.
Kohutavalt hädas, nagu ta oli, hüüdis ta appi. Taat, kes istus restoranis omletiga, kostis: “Mis toimub?”. Laud, kergendusest nuttes, vastas: “Mind kakskümmend minutit tagasi üles viidi, aga ma ei saa enam tagasi!”.
Seepeale tõmbas taat omleti noaga mööda tähtsat nimetust joont ning lausus: “Ära muretse, ma aitan sind tagasi!”. Nõnda viis laud tagasi algpunkti ja taolinna, kus ta hakkas elama imeliste söögikohtadega, mida ta nimetas “IKEA koduks”.
Moral: Kui IKEA mööbel kuuleb oma kõneteadvusest lugu, pole kohvikajupidki mitte miski.