Ühel päeval avastas kass nimega Muri oma peremehe laua peal huvitava raamatu. Sellel oli pealkiri: “Inimese päevik”. Muri oli uudishimulik kass ja otsustas selle raamatu avada.
Ta hakkas lugema ja imestas, kui palju inimesed kirjutavad oma päevikutest. Nad rääkisid oma tunnetest, muredest, unistustest ja isegi oma lemmiktoidust. Muri mõtles, et tal oleks ka huvitav päevik, kui ta selle kirjutamist prooviks.
Järgmisel päeval otsustas Muri proovida päeviku kirjutamist. Ta istus arvuti juurde ja hakkas kirjutama:
“Kallis päevik,
Täna hommikul avastasin ma taas selle veidra punase laserkiire, mis põrandal ringi liigub. Ma olen kindel, et see on tulnukas, kes üritab mind võrgutada. Ma jahtasin teda terve hommiku, aga ta pääses ikka minema. Ühel päeval ma saan sellest olendist jagu!
Pärastlõunal leidsin ma päikesepleki aknal ja lamasin selles terve tunni. See oli suurepärane päikesepaisteline hetk. Ma tundsin end nagu päris suur kass.
Õhtul sain ma parima osa – kausitäie oma lemmiktoitu! See oli nii maitsev, et ma unustasin kõik oma mured.
Nii möödus minu päev. Ma ei tea, miks inimesed nii palju oma päevikutest kirjutavad, aga see oli päris lõbus. Ma arvan, et võtan selle päeviku kirjutamise asja tõsisemalt. Kes teab, võib-olla saab minust kuulus kassikirjanik!
Kassitera, Muri”
Muri naeratas rahulolevalt ja sulges oma päeviku. Ta otsustas, et igapäevane päevikupidamine on tema uus lemmikhobi. Kuid ta oli kindel, et ei räägiks kellelegi oma saladusest – et kassid saavad ka päevikut pidada!