Eesti kõrtsis kohtub sõber teise sõbraga. Tal on üks silm sinine ja paistes. “Mis sinuga juhtus?” pärib teine sõber. “Möödunud nädalal, kui mardikuu lõppes, olin ma seal samas kõrtsis,” seletab esimene sõber. “Nii purjus ma oli, et korjasin kõikvõimalikke mardikuu sümboleid, mida nägin, ja lisasin need oma kogusse. Kui olin nurga taga, nägin suurt ja ilusat puuoksa, mis oli täis värvilisi lehti. Arvasin, et see on parim “Mardiohvri” sümbol, mida saaksin koguda. No ja mis ma tegin? Ronisin puule. Ja siis, kui olin sealt alla kukkumas, sain aru, et olin roninud hoopis tohutule ja väga ärritatud härjale. …”
Pärast kukkumist
“Mis siis juhtus?” pärib teine sõber.
“Järgmine ehmatav mälestus on, et ärkan esimesest valust ja ümber vaadates näen, et mu mugav “mardiosk koosnes härja sarve äärmuslikust otsast,” muigab esimene sõber.
“Mõõõda oma mardiindu ja julgust järgmisel korral paremini,” naerab teine sõber sõbra lugu kuulates.