On Eesti mees, kes on kirglik kalamees. Ühel päeval läheb ta kalale, kopika värskete ussidega taskus. Istub järve ääres, viskab õnge vette ja ootab… ja ootab… ja ootab… Aga kala ei tule.
Vaatab ringi, ning kõrval istub samuti mees, kes tirib kala välja ühe teise järel, sel ajal kui tema õngekonks tundub kala jaoks täiesti nähtamatu olevat. Ootab veel natuke, kuid lõpuks ei suuda ta enam taluda ja küsib naabrilt: “Kuidas sul see õnnestub? Ma olen siin tunde oodanud ja mitte ühtegi kala ei ole kätte saanud.”
Naber sõõmab õlut, vaatab teda kahetsusväärselt ja lausub: “Peamine on see, et sa peaksid rääkima nende keelt.”
“Räägi nende keelt? Kala keelt? Sa nalja teed või?” mees küsib. “Ei, tõsiselt,” naaber vastab. “Ma ütlen neile: ‘Kalad, kalad, laske ennast püüda!’ ja nad tulevad!”
Mees naerab, kuid otsustab sama proovida. Õng käes, ta hüüab järve poole: “Kalad, kalad, laske ennast püüda!” Ja uskuge või mitte, kala hakkab tulema. Ta on hämmastunud.
Järgmisel päeval mees läheb jälle kalale, kuid seekord on ta välja mõelnud veelgi parema plaani. Ta võtab kaasa oma nutitelefoni, häälestab selle Google’ile ja hakkab dikteerima: “Kalad, kalad, laske ennast püüda!”
Tuleb kala kala järel, kuni korraga telefon heliseb. See on tema naine, kes küsib, kuidas kalapüük läheb. Ta vastab: “Suurepäraselt! Nutitelefoni on nii lihtne kasutada. Ma lihtsalt dikteerin ja kala tuleb nagu voolav jõgi… Oota, telefon heliseb jälle. Ilmselt jälle kala!”
Märksõnad: nali, naljad, kalamees, nutitelefon, kala