Piia oli otsustanud võtta endale lemmiklooma ning seetõttu läks ta varjupaika järele mõtlema, kas võtta kas koer või kass. Klõpsides sulges Piia silmad ja ütles iseendale: “Olgu, see otsus jäägu saatuse kätesse! Kui maja müügikuulutuses on telefoni number, siis võtan koera, kui aga meilil on omaniku aadress võetud, siis valin kassi.”
Auklikul teel kõndides hakkas Piia mõtlema, et koer võib olla liiga mänguhimuline ja pureskleda teda jalust. “Kassid on selle eest nii armsad ja sõbralikud,” mõtles ta rõõmsalt.
Loosi tahtel sai Piia telefoninumbri ja otsustas võtta koera. Ta helistas ja lubas varjupaika helistada tagasi, et kokku leppida koera vastuvõtmise aeg.
Varjupaigast väljudes kõndis Piia mööda vana maja, kui korraga hüppas ette imeilus must kass. Kass vaatas Piiale otsa ja saba püsti, tegi paar tiiru tema ümber, ja kadus siis akna taha majja.
Piia ei saanud sellest kummalisest juhusest aru, aga võttis seda kui märki, et kass on tema jaoks õige valik. Ta jõudis kohe järeldusele, et seda maja müüakse ning oli kindel, et nad koos kassiga sobivad sinna suurepäraselt.
Piia helistas meilile ja võttis kassi aasta vältel tema aknast vaatamas käiva naabri kõrval kodus. Lõpuks sai Piia oma vaimustusest jagu ja müüs reaalselt selle maja.
Nüüd Piia tegeleb ainult parimate vastavusestvajamisega ja broneerib mitu koertele mõeldud koera. Iga telefonikõne saab aga vastavuse. “Mis see tähendab?” küsib Piia. Ja vastus tuleb alati.