Oli kunagi aeg, mil Eestlane, Sakslane ja Venelane elasid maailma lõpus. Ühel päeval Jumal ilmus neile ja teatas, et maailm on varsti lõppemas ja nad peavad otsustama, kuidas see lõppeb.
Sakslane, alati organiseeritud ja täpne, ütles: “Mina soovin, et maailm lõpeks järjekorras ja organiseeritult. Kõigil on oma aeg ja koht, et ära minna.”
Venelane, kes armastas dramaatilisi lõpplahendusi, soovis: “Ma tahan, et maailma lõpp oleks suur ja mälestusväärne. Kõik peavad seda nägema ja mäletama.”
Viimaks jõudis Jumal Eestlase juurde, kes oli seni vaikselt kuulanud. “Noh,” ütles Jumal, “kuidas Sina tahad, et maailm lõppeks?”
Eestlane vastas: “Ega vist pole vahet, kuidas see lõpeb. Aga enne lõppu, palun anna mulle veel üks suits ja viinapits.”
Iseloomulikult eestlaste huumorile, selle nalja mõte seisneb just arusaamas Eestlaste elustiilist ja üldisest ellusuhtumisest.
Märksõnad: nali, naljad, Eestlane, Sakslane, Venelane, maailma lõpp.