Eestlast peetakse vahel tõsiseks ja kinniseks, kuid meie naljad räägivad teist keelt. Talumehe kavalus, ilmaga leppimine ja oma nõrkuste üle naermine on Eesti huumori lahutamatu osa. Selles artiklis vaatame, mis on huumor, millest see koosneb ja milliseid võtteid kasutavad nii vanad anekdoodid kui ka tänapäeva koomikud.
Mis on huumor?
Eestikeelse Vikipeedia järgi on huumor vahend, mille eesmärk on esile kutsuda naermist ja pakkuda meelelahutust. Huumor on satiirist, sarkasmist ja groteskist heatahtlikum. Mõiste pärineb Vana-Kreekast, kus kasutati nn huumorimeditsiini: arvati, et kehavedelikke hoiab tasakaalus vedelik nimega humor (ladina keeles “kehavedelik”), mis kontrollib inimese tervist ja emotsioone.
Miks kõik ei naera samade naljade üle?
Inimeste reaktsioon huumorile sõltub vanusest, kultuuritaustast, olukorrast, ajast, haridusest ja paljust muust. Enamik inimesi on võimelised huumorile reageerima: nad naeravad või muigavad, kui tajuvad midagi naljakat. Huumori tajumise võimega inimese kohta öeldakse, et tal on huumorimeel. Nali, mis ühele on lõbus, võib teisele tunduda labane või arusaamatu – seepärast on hea naljavestja alati ka hea kuulaja.
Millest huumor koosneb?
Vikipeedia nimetab huumori komponentidena reaalsuse matkimist või peegeldamist ning üllatust, vastuolu, paradoksi ja ambivalentsust. Huumori meetodid on näiteks:
- Farss ehk tegelikkuse naeruvääristamine.
- Uus taust (inglise reframing): tuttav olukord pannakse ootamatusse konteksti.
- Hüperbool ehk teadlik liialdamine.
- Metafoor: sõna või asja tähenduse muutmine ja asendamine.
- Ajastamine: õige paus õiges kohas.
Kõige lihtsam viis inimesi naerma ajada on võtta mingi tavaline asi ja liialdada. Eesti naljades on liialdus tuttav: talv on alati kõige külmem, talumees kõige kavalam ja ämm kõige kurjem.
Eesti huumori lemmikteemad
Eesti naljades korduvad teemad, mis on kõigile tuttavad: ilm, maaelu, jahimehed, kalapüük, naabrid ja rahvuste erinevused. Neis naljades naerab eestlane sageli iseenda üle. Aeglane taip, kokkuhoidlikkus ja vähene jutukus muutuvad naljades voorusteks, mis toovad lõpuks võidu. See on heatahtlik huumor, mis ei solva, vaid ühendab.
Naer kui seltskonnaline
Ühine naer loob kiiresti sideme. Hea nali võib leevendada pinget koosolekul, muuta pika autosõidu lühemaks või aidata uues seltskonnas jää murda. Huumor aitab ka raskeid olukordi talutavamaks muuta: kui suudame millegi üle naerda, tundub see väiksem. Siiski tasub meeles pidada, et heatahtlik huumor naerab koos inimestega, mitte nende üle.
Korduma kippuvad küsimused
Mis vahe on huumoril ja satiiril?
Satiir kritiseerib ja naeruvääristab teravamalt; huumor on Vikipeedia järgi heatahtlikum.
Kas huumorimeelt saab arendada?
Jah – mida rohkem nalju kuuled ja ise räägid, seda paremini tunnetad ajastust ja publikut.
Kuidas leida hea nali igaks olukorraks
- Perepeol sobivad heatahtlikud naljad lastest, koduloomadest ja vanavanematest.
- Tööl tasub vältida nalju, mis võivad kolleegi solvata; kõige turvalisem on naerda olukordade, mitte inimeste üle.
- Sõpradega võib nali olla vürtsikam, kuid ka seal on hea tunda publikut.
- Kõnes või toosti ajal toimib lühike lugu, mis seostub peokangelasega.
Rahvahuumor ja keel
Eesti nalja võlu peitub sageli keeles: murdesõnad, sõnamängud ja kahemõttelised väljendid. Lõunaeesti või saarte murdes räägitud nali kõlab teisiti kui kirjakeeles ning mõnda nalja ei saagi teise keelde tõlkida. Seepärast on rahvahuumor ka keele hoidja. Kes tahab murdesõnade tähendust teada, leiab abi Eesti Keele Instituudi sõnaraamatutest. Huumori uurimusi ja folkloori andmebaase tutvustab Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna portaal folklore.ee.
Huumor ja heaolu
Eestikeelne Vikipeedia kirjeldab huumori pingevabastusteooriat, mille kohta kirjutas esimesena 1709. aastal Anthony Shaftesbury: selle järgi leevendab huumor hirme ja psüühilist pinget. Artikli järgi sõltub inimeste reaktsioon huumorile vanusest, kultuuritaustast, olukorrast, ajast, haridusest ja muust. Siiski ei ole naer imerohi ning tõsistes muredes tuleb otsida ka päris abi.
Huumor eri põlvkondades
Vanavanemate naljad räägivad sageli kolhoosist, mõisast või vanast külaelust, noorte naljad aga telefonidest, sotsiaalmeediast ja koolist. Teemad muutuvad, kuid naljade ülesehitus on üllatavalt sarnane: tuttav tegelane, lihtne olukord ja ootamatu pööre. Perekondlikel kokkusaamistel on tore paluda vanematel põlvkondadel rääkida oma lemmiknalja – nii kuuleb lugusid, mida ühestki raamatust ei leia, ja mõistab paremini, mis neid omal ajal naerma ajas.