Eesti naljakultuuris on anekdoodil eriline koht. Talumehest, jahimeestest, Jukust ja ämmast räägitud lood on liikunud suust suhu põlvkondade kaupa ning elavad nüüd edasi ka internetis. Aga mis on anekdoot täpsemalt ja miks mõni lugu ajab naerma, teine aga mitte? Selles artiklis vaatame anekdoodi tunnuseid, tüüpilisi tegelasi ja anname nõu, kuidas nalja nii rääkida, et puänt ka kohale jõuaks.
Mis on anekdoot?
Eestikeelse Vikipeedia järgi on anekdoot lühike vaimukas üllatava lõpuga ehk puändiga naljalugu. Sellel on kolm proosa peamist tunnust: karakterid, süžee ning tegevuse aeg ja koht. Erinevalt pikemast jutustusest on anekdoot kokku surutud: igal lausel on oma ülesanne ja kõik viib puändini.
Kes on anekdoodi tegelased?
Anekdoodi tegelased võivad olla väljamõeldud, nagu Juku või filmidest tuntud tegelased, aga ka päriselust tuntud inimesed. Sageli puudub konkreetne isik ja selle asemel kasutatakse stereotüüpseid tegelaskujusid või rahvusi, kelle omadusi ja puudusi võimendatakse. Vikipeedia toob näiteks ämma kui väimehe vaenlase ja eestlase kui tuima ja pika taibuga tegelase. Inimesi võivad anekdootides asendada ka loomad.
Eesti naljades on oma lemmikud: nutikas talumees, kaks jahimeest metsas, külamees ja linnamees ning eestlane, soomlane ja venelane, kes satuvad kõrtsi või lennukisse. Need tegelased on kuulajale nii tuttavad, et neid ei pea tutvustama – kohe on selge, mida neilt oodata.
Kust anekdoodid tulevad?
Vikipeedia märgib, et anekdoodi aluseks on enamasti tõestisündinud lugu, mis pideva ümberjutustamise käigus on kaotanud ebaolulised detailid ja moondunud. Muutuda võivad tegelased, tegevuskoht ja isegi puänt. Seepärast on populaarsetest anekdootidest palju erinevaid versioone. Sama nalja võid kuulda Saaremaa mehe, Tartu tudengi või Lõuna-Eesti taluperemehe suust, ja igaüks on kindel, et just tema versioon on õige.
Kuidas anekdooti hästi rääkida
- Tea lõppu. Enne kui alustad, olgu puänt peas selge – unustatud puänt rikub kogu loo.
- Hoia lühidalt. Jäta ära detailid, mis ei vii puändini.
- Ära naera ise ette. Naeratada võib, aga oma naljale ette naermine võtab üllatuse ära.
- Paus enne puänti. Väike paus annab kuulajale aega oodata.
- Tunne publikut. Mis sobib sõpradele saunas, ei pruugi sobida perepeole.
Miks me naerame?
Anekdoot toimib, sest ta loob kuulaja peas ootuse ja murrab selle siis ootamatult. Kuulaja on loo jooksul juba aimanud, kuidas asjad lähevad, ning puänt pöörab kõik pea peale. Hea anekdoot paneb naerma just seetõttu, et lõpp on üllatav, aga tagantjärele loogiline. Kui puänti tuleb pikalt seletada, on nali tavaliselt kaotsi läinud.
Anekdoot tänapäeval
Kunagi räägiti anekdoote peamiselt õhtusöögilaua taga, saunas või tööpausil. Täna liiguvad need sotsiaalmeedias, sõnumirakendustes ja naljalehtedel. Vorm on aga jäänud samaks: lühike lugu, tuttavad tegelased ja üllatav lõpp. Nalja.ee lugejad leiavad igast päevast uue loo – mõne vana tuttava ja mõne värske. Kui sul on hea anekdoot, mida teised veel ei tea, jaga seda sõpradega: nii elab rahvahuumor edasi.
Korduma kippuvad küsimused
Mis vahe on anekdoodil ja naljal?
Nali on laiem mõiste. Anekdoot on kindla vormiga naljalugu, millel on tegelased, süžee ja puänt.
Kas anekdoot peab olema väljamõeldud?
Ei pea. Paljud anekdoodid põhinevad tõestisündinud lool, mis on aja jooksul muutunud.
Anekdoot kui rahvaluule
Anekdoodid on osa rahvaluulest ehk folkloorist – need levivad suuliselt, muutuvad teel ja peegeldavad oma aja muresid ning rõõme. Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna portaalis folklore.ee on eraldi rubriigid väljaannete ja andmebaaside jaoks, ning sealt leiab ka uurimusi huumorist – näiteks uudise uuringust, mis käsitleb, kuidas poliitiline huumor võimaldab väljendada hoiakuid ja kritiseerida võimulolijaid. Eestikeelne Vikipeedia viitab anekdoodi artiklis Liisi Laineste uurimusele „Poliitilised anekdoodid postsotsialistlikus Eestis (Delfi naljalehe näitel)“, mis ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus 2007. aasta 1. numbris.
Sõnade ja väljendite tähendust, mida vanades naljades kohtab, aitab selgitada Eesti Keele Instituudi sõnaraamatute veebiportaal.
Anekdoot on seega korraga meelelahutus ja kultuurimälu. Iga kord, kui keegi räägib vana nalja uuesti, kannab ta edasi killukese eesti rahva ajaloost ja maailmavaatest.