Oktoober ja november on Eesti rahvakalendris eriline aeg. Põllud on koristatud, õhtud pimedad ja udused ning vanade uskumuste järgi tulid just siis esivanemate hinged koju külla. Hingedeaeg oli rahvakalendris tuntud üle kogu Eesti. Selle lõpetas mardipäev, 10. november, mida mõned uurijad on pidanud koguni muistseks aastavahetuseks. Tõsine teema, eks ole? Aga eestlane on alati osanud ka kõige tõsisemas asjas naljakoha leida. Seekord paneme kokku hingedeaja ja mardipäeva naljad: kõik on kirjutatud spetsiaalselt nali.ee lugejatele ja põhinevad päris vanadel kommetel.
Natuke tausta: mis see hingedeaeg oli?
Folkloristide koostatud „Eesti rahvakalendri“ andmete järgi on hingedeaja kestus eri paigus olnud väga erinev. Kõige sagedamini nimetati selle alguseks nädal pärast mihklipäeva (29. september) ja lõpuks nädal enne mardipäeva. Mõnel pool tähendas hingedeaeg ainult hingedepäeva, 2. novembrit. Sel ajal kehtis vaikusenõue ja mitmesugused töökeelud: õhtuti ei tohtinud ketrata, õmmelda ega kraasida, muidu ei edenevat lambad. Hingedele pandi süüa, enamasti tarepealsele. Hommikul tühjaks söödud kausi kohta öeldi aga, et sööjaks olid sulane, külapoisid, kassid või hiired. Mulgimaal käisid hingesandid valgetes rõivastes või valge lina all, vitsakimp käes, ja hirmutasid pererahvast.
Just need kombed andsidki ainest järgmistele naljadele.
Naljad hingede söötmisest
1. Perenaine pani hingedeaja õhtul tarepealsele kausitäie putru. Hommikul oli kauss tühi. Perenaine rõõmustas: „Vaata, vanaisa hing oli rahul!“ Peremees vaatas kaussi ja nentis: „Rahul oli küll. Ainult et vanaisal pole varem vurrudes kassikarvu olnud.“
2. Peremees küsib hommikul sulaselt: „Kas sa öösel midagi kuulsid? Hinged pidid ju käima.“ Sulane: „Ei kuulnud midagi, peremees. Hinged käisid täitsa vaikselt.“ Natukese aja pärast lisab ta: „Ainult puder oli neil natuke soolane.“
3. Naabrinaine uurib: „Kas teil hinged ka käisid?“ – „Käisid jah. Lauale jäi ainult see kapsasalat, mida mu ämm tegi.“ – „No näed, esivanemad on ka maitsega inimesed.“
Naljad vaikusenõudest ja töökeeldudest
4. Ema seletab Jukule: „Hingedeajal tuleb olla vaikselt, et hingi mitte häirida.“ Juku mõtleb hetke ja küsib: „Kas siis isa peab ka norskamata magama?“ Ema ohkab: „Selle üle on hinged juba aastaid kurtnud.“
5. Perenaine keeldub hingedeajal sokke kudumast, sest vanade uskumuste järgi ei edeneks siis lambad. Mees tuleb ja näitab oma auklikku sokki: „Kas see keeld kehtib ka parandamise kohta?“ Naine vaatab sokki ja vastab: „Sinu sokk laseb niigi juba hinge läbi. Kannata ära marti.“
6. Külanaised arutavad, mida hingedeajal teha tohib. „Ketrata ei tohi, õmmelda ei tohi, kraasida ei tohi, lärmata ei tohi.“ Mees kuulab pealt ja ütleb rahulolevalt: „Mina olen siis terve elu hingedeaega pidanud.“
Naljad hingesantidest ja martidest
7. Naabrimees otsustas vana Mulgi kommet järgida ja tuli õhtul valge voodilina all hingeks. Perenaine tegi ukse lahti ja ütles kohe: „Tere, Ants.“ – „Kuidas sa ära tundsid?“ – „Ükski korralik hing ei käi rohelistes kummikutes.“
8. Mardisandid koputavad uksele. Peremees küsib vanaviisi: „Aga laulda oskate ka?“ Kõige väiksem mart võtab taskust telefoni: „Meil on laulmine tellimuse peale. Mis žanrit soovite?“
9. Vanasti öeldi, et mardid toovad majja viljaõnne. Peremees annab mardisantidele kommi ja küsib: „Kas te viljaõnne ka tõite?“ Mardid vaatavad üksteisele otsa ja vastavad: „Tõime küll. Aga see on teie aias, me jalutasime peenarde kaudu.“
Naljad ilmast ja aastavahetusest
10. Vana vanasõna ütleb: „Hinged vankritega tulid ja regedega läksid.“ Talumees vaatab mardipäeva hommikul aknast esimest lund ja ütleb: „Näe, hinged said regedega minema.“ Naine vastab: „Hea, et vähemalt nemad said. Sinu talverehvid on ikka veel kuuris.“
11. Juku loeb, et mardipäeva on peetud muistseks aastavahetuseks. Ta küsib isalt: „Kas ma võin siis oma uusaastalubadused juba 10. novembril murda?“ Isa: „Võid küll. Siis on sul jaanuariks juba kogemus olemas.“
12. Õpetaja küsib klassilt: „Miks kutsuti oktoobrit vanasti hingekuuks?“ Juku tõstab käe: „Sest siis tuleb esimene kütteperioodi elektriarve ja kõigil jääb hing kinni.“
Miks need kombed tänapäeval naljakad tunduvad?
Vanad hingedeaja kombed polnud kunagi mõeldud naljana. Need olid viis näidata esivanematele austust ja paluda, et nad hoiaksid ka järgmisel aastal põldu ja karja. Tänapäeva inimesele tundub aga koomiline just see, kui hästi need kombed meie argieluga kokku sobivad. Ikka on vaja õhtuti vaikust, ikka kaob köögist toit salapäraselt ära ja ikka loodame, et keegi teine teeb meie eest töö ära. Mardipäev pole ka kuhugi kadunud: lapsed käivad ikka marti jooksmas, ainult pahupidi kasukate asemel on neil sageli poemaskid ja näovärv.
Kui tead ise mõnda head hingedeaja või mardipäeva lugu oma vanaemalt või külast, räägi see järgmisel pimedal õhtul pereringis edasi. Hea nali, nagu hea puder, maitseb kõige paremini koos.